Aine tagasiside

Üldiselt aine meeldis väga. Endal oli küll raskusi vahel õpimappide koostamisega tähtajaks, kuid said siiski tehtud. Mõni seminar meeldis rohkem, mõni vähem. Rohkem ikka need, kus sai tehtud palju katseid ja palju arutelu, vähem need, mis olid teoreetilisemad ja seega ka läksid mööda igavamalt. Õpimappide koostamine ja seminarides kaasamõtlemine olid mõnikord ikka parajad pähklid ning väga palju sai ikka uut ka õpitud. Hea oli katsete tegemise juures see, et need ei jäänud seletuseta, vaid kõik sai läbi arutatud ja loodetavasti ka siia blogisse paraja täpsusega kirja pandud. Kahjuks ei teinud ise seminari ajal piisavalt märkmeid, seega võis ebatäpsusi sisse lipsata.

Oleks rohkem meeldinud, kui ka mõned õppejõudude poolt koostatud slaidiesitlused oleksid jõudnud ka moodle kursusele avalikuks. Õppejõud kõik olid toredad, meeldis neid kuulata ja nendega kohtuda. Üldiselt, kuna olen väga harjuv ja laisk kuju, siis harjun kõigi õppimis/õpetamis-stiilidega. Ei olnud vist ühtegi igavat korda, isegi mehaanika seminar mitte.

Ja muidugi kuhu jäi Eero... :D

E-lekter

Klassikaliselt, alustame mõistetega. Elektriõpetus on teemaks ja märksõnad: Elektriline vastastikmõju: elektrilaeng, elementaarlaeng, elektroskoop, elektriväli, juht, isolaator. Elektrivool: elektrivool metallis, vabad laengukandjad, elektrivoolu toimed, voolutugevus, ampermeeter. Suletud vooluring: vooluallikas, vooluring, pinge, voltmeeter, Ohmi seadus, elektritakistus, reostaat; pinge ja voolutugevuse seos jada- ja rööpühendusel. Eletrivoolu töö ja võimsus, elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Magnetnähtused: püsimagnetid, magnetnõel, magnetväli, elektromagnet.

Peale vaadates tundub magnetiga seotud mõisteid kahtlaselt vähe, kuid teema ongi ju elektiõpteus. Väike avastus mõistete mõistmiseks - füüsikaleksikon.ee - küll tasuline, kuid mitte väga kallis.

Külaliseks oli elektriõpetuse tunnis Koit Timpmann. Küll lubas Eero Uustalu tagasi tulla ning meiega mõõtmiskatseid teha, kuid millegi pärast ta ei jõudnud. Koit Timpmann on ka koostanud 9ndale klassile elektriõpetuse õpiku ja töövihiku. Esmalt uurisimegi nende ülesehitust, millega tuleb meelde õppejõu tsitaat: "kui inimene müüb, siis on inimesel õigus nõuda". Ehk tema töövihik on üks müüdavamatest töövihikutest ja tema saab kirjastuse etteheiteid vabalt tagasi lükata. Õppejõud rääkis ka füüsika õpetamisest ning füüsikast kui õppeainest. Kolm komponenti on füüsika õpetamise juures: teaduslik, protsessuaalne ja ideeline komponent. Ideelise komponendi juures oli välja toodud ka üks huvitav lause: "Sisaldab materjali, mis kujundab väärtushinnanguid, õpilase suhtumist füüsikasse kui osasse ühiskonnas ja suhtumist füüsikasse kui kultuurifenomeni." Just see kultuurifenomeni osa, millega ma olen nõus ja mis on lihtsalt lahedasti kirja pandud. Rõhutuseks elektri õpetamise juures oli ka märkus, et pingel, voolutugevusel ja takistusel eraldiseisvatena pole väga suurt väärtust, sest nad kõik käivad kokku, kuid seda "kolmainsust" peab õpilastele seletama eraldi osadena ning alles siis nad kõik kokku panema. Õpetaja peas on olemas kujutluspilt või idee, kuid õpilastel seda veel pole. Õpik toetab sellist stiili.

Seejärel lahendasime mõnda aega töövihiku ülesandeid, mille ta projekteeris tahvlile ning koos arutades said kõik õiged vastused kätte. Mõnega läks kiiremini, mõni tahtis rohkem aega, olgugi, et see on meil kõigil läbitud ja peaks ju ka nagu selge olema. Aga siiski, kuid hea oli meenutada ja näha, et endal oli palju asju isegi suhteliselt hästi meeles, või need tulid arutelu käigus kiirelt meelde. Muidu pooldan küll, et kõike ei peagi pähe õppima, vaid suurem eesmärk ongi saavutada oskus infot leida ning selle õigsust hinnata, kuid mingid baasteadmised sellegi jaoks peavad olemas olema. Töövihikus tegime elektrilaengute omavahelise koostöö kohta ülesandeid, siis elektrivälja mõju kohta ülesandeid, juhtide ja mittejuhtide kohta, siis elektrivälja tekke kohta ja ka elektriskeemide kohta ülesandeid. Kõige pikemalt või vähemalt nii mulle tundus, tegime tööd elektriskeemidega. Nii ühtepidi, kui oli ette antud skeem ja pidime selle pealt näitama, kuidas juhtmed reaalsuses jookseksid ja vastupidi. See oli väga huvitav ja mõtlemapanev harjutus, sest kõik ei tulnud päris iseenesest. Kuigi pärast paari raskemat tekkis juba teatud sorti vilumus.

Arutasime ka Ohmi seaduse ja elektrivoolu võimsuse üle ning selleks tegime katset. Kolme lambi katset. Kolme lambiga on juba võimalusi palju kuidas neid omavahel ühendada ning milliseid pirne kasutada. Esmalt tegime jadaühendusi ning jadamisi ühendades teatavasti pinge langeb. Seega pirnid põlesid väga tuhmilt, 100W pirnid, mis peaks tegelt palju eredamalt põlema. Ühte pessa keerates 200W pirni põles suhteliselt halvasti, 100W põlesid normaalselt. Kuid kui asendada 200W 25We pirniga, siis põles see erksalt, teised mitte üldse. Vist oli niipidi... Seejärel ühendasime ühe pirni rööbiti, kaks jadamisi, kus jadamisi pirnid põlesid kehvemalt kui rööbiti ühendatud. Järgmiseks üks jadamisi, kaks rööbiti. Kasutasime valemeid N=U*I, I=U/R , kokku N=U^2/R.

Tagasisideks seminarile: oli väga lahe. Meeldis fakt, et õpiku autor ise rääkis teemast. Rääkis lahedalt, tegi nalju ja hea oli see, et tegime ka ülesandeid ja katseid. Hea meeldetuletus ja rakendus. Veidi vähem rääkisime magnetismist ja elektromagnetismist.

Off-topic lahe katsekirjeldus, mille õppejõud välja pakkus tunniväliselt. Katsevahendid: joonlaud, münt, mille kaal on teada, paar münti, mille kaalud pole teada. Kirjeldus: joonlauale leida tasakaaluasend laua serval. Asetada teadaoleva kaaluga münt joonlaua ühele otsale ning seejärel uuesti leida tasakaaluasend. Mõõta jõuõlad ning leida joonlaua kaal. F(joonlaud)*s(massikese)=F(münt)*s(münt) , kus s - jõuõla pikkus. F=mg, seega mass avaldatav ja siis uute katsete abil leitav kaalumata müntide mass. Pärast saab võrrelda kas münte kaaludes või ametlikke andmeid mõne panga või valuuta kohta käivalt lehelt.

Muudatusettepanek: joonlaua massi vist otse leida ei saa, vaid hoopis osa massist mis on võrdeline kaugusega massikeskmest...

Mõisteid

Ühes seminaris tutvusime füüsika ainekavaga ning sellest inspireerituna tekkis mõte koostada ka üks mõistete postitus. Definitsioonid olen kokku korjanud erinevatest õpikutest ja allikatest. Mõisted, millest kirjutan on siis all pildil olevad. Kasutan SI-süsteemi ühikuid.

Füüsikaline suurus - füüsikalise objekti mõõdetav iseloomustaja. Objekt ehk loodusnähtus on olemas ka ilma inimeseta, kuid suurus on inimese poolt välja mõeldud vahend objekti kirjeldamiseks. Suuruse mõõtmine on tema väärtuse võrdlemine mõõtühikuga. (Kalev Tarkpea aine "Füüsikaline maailmapilt" õppematerjalist "Põhivara")

Mass - keha inertsuse mõõt. Selle tähiseks on m ja mõõtühikuks 1 kg. 

Inertsus - keha omadus, mis iseloomustab selle võimet liikumisolekut säilitada. (Indrek Peil "Mehaanika", 2012)

Tihedus (ρ) - ainet iseloomustav suurus, mis näitab aine massi ruumalaühikus. ρ=m/V, V - ruumala. (Vikipeedia, 2016)

Trajektoor - kujutletav kontuur, mida mööda keha liigub.

Teepikkus - alg- ja lõppasukoha vahekaugus täpselt piki trajektoori. Tähiseks on l ja ühikuks 1 m.

Ühtlane liikumine - selline liikumine, mille korral mis tahes võrdsetes ajavahemikes muutub keha asukoht sama palju.

Mitteühtlane liikumine - ühtlasest liikumisest erinevad juhud.

Kiirus - füüsikaline suurus, mis näitab, kui suure teepikkuse läbib keha ajaühiku jooksul. Tähiseks on v ja ühikuks 1 m/s. Arvutusvalem v=s/t, t - aeg.

Keskmine kiirus - v(keskmine)=l(kogu)/t(kogu) ehk kogu retke ajal läbitud teepikkus jagatud kogu retke ajaga.

Newtoni kolmas seadus ehk mõju ja vastumõju seadus - kaks keha mõjutavad teineteist suuruselt võrdsete vastassuunaliste jõududega.

Võnkumine - perioodiline edasi-tagasi liikumine teatud tasakaaluasendist kord ühele, kord teisele poole.

Amplituud - maksimaalne hälve ehk suurim kaugus tasakaaluasendist.

Periood - ühe täisvõnke sooritamiseks kuluv aeg.

Sagedus - ajaühikus sooritavate täisvõngete arv.

Rõhk - füüsikaline suurus, mis on võrdne rõhumisjõu ja rõhutava ala pindala jagatisega. Tähiseks on p ja ühikuks on 1 Pa=1 N/m^2.

Elastsusjõud - jõud, mis tekib keha kuju muutmisel ehk deformeerimisel.

Hõõrdejõud - jõud, mis takistab keha liikumist või liikumahakkamist.

Töö - keha või kehade süsteemi mehaanilise oleku muutmise protsessi kirjeldav suurus. Tähiseks on A ja ühikuks 1 J=1 N*m. (Indrek Peil "Mehaanika", 2012)

Võimsus - füüsikaline suurus, mis iseloomustab töö tegemise kiirust. Tähiseks on N ja ühikuks 1 W= 1 J/s.

Energia - füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha võimet teha tööd. Tähiseks on E ja ühikuks 1 J. (Indrek Peil ja Kalev Tarkpea "Füüsikalise looduskäsitluse alused", 2014)

Mehaanilise energia jäävuse seadus - suletud süsteemi kuuluvate kehade mehaaniline koguenergia on jääv. (Indrek Peil "Mehaanika", 2012)

Lihtmehhanism - lihtsa ehitusega seade, millega muudetakse ülekantava jõu suunda või suurust. Näiteks kang, kaldpind.

Üleslükkejõud - kehale vedelikus või gaasis mõjuv raskusjõule vastassuunaline jõud.

Heli - elastses keskkonnas leviv elastsuslaine, mida on võimalik kuulda.

Heli kiirus - vahemaa, mida helilaine läbib ajaühiku jooksus elastses keskkonnas.

Soojusliikumine - aineosakeste korrapäratu liikumine. (Vikipeedia, 2016) 

Siseenergia - aine osakeste summaarne energia nende vastastikusel liikumisel ja mõjustustel. Tähiseks on U ja ühikuks 1 J. (Kalev Tarkpea aine "Füüsikaline maailmapilt" õppematerjalist "Põhivara")

Termomeeter - mõõteriist, millega mõõdetakse temperatuuri. (Vikipeedia, 2016)

Soojusjuhtivus - protsess, kus vedeliku või tahkise molekulid annavad oma soojusallikalt saadud energia ära naabermolekulidele, ilma et nad ise oluliselt oma kohalt liiguks.

Konvektsioon - soojuse levimine koos gaasi või vedeliku osakestega.

Soojuskiirgus - pikalaineline elektromagnetkiirgus.

Soojushulk - soojuse kui energia hulk. Tähiseks on Q ja ühikuks on 1 J. (Harry Õiglane "Füüsika X klassile. Molekulaarfüüsika.",1996)

Kalorimeeter - soojushulkade mõõtmiseks kasutatav mõõteriist. (Vikipeedia, 2016)

Sulamine - aine agregaatoleku muutumine tahkest olekust vedelaks.

Tahkumine - aine agregaatoleku muutumine vedelast olekust tahkeks.

Sulamissoojus - 1 grammi aine sulamiseks kuluv soojushulk.

Aurumine - aine agregaatoleku muutumine vedelast olekust gaasiliseks.

Kondenseerumine - aine agregaatoleku muutumine gaasilisest olekust vedelaks.

Keemissoojus - 1 grammi aine aurustumiseks kuluv soojushulk. (Harry Õiglane "Füüsika X klassile. Molekulaarfüüsika.",1996)

Elektrilaeng - füüsikaline suurus, mis näitab, kui tugevasti keha osaleb elektromagnetilises vastastikmõjus. Tähiseks on q või Q ja ühikuks 1 C=1 A*s , C ehk kulon.

Elementaarlaeng - vähim katseliselt tuvastatav laeng. Laeng suurusega 1,6e-19 C. (Kalev Tarkpea, Henn Voolaid "Elektromagnetism", 2013)

Elektroskoop - mõõteriist, millega saab mõõta elektrilaengu suurust.

Elektriväli - elektrilaengu poolt tekitatud ruumis leviv pidev väli, mis mõjutab teisi ruumis paiknevaid elektrilaenguid. (Vikipeedia, 2016)

Juht - aine, milles vabade laengukandjate arv on suur.

Mittejuht - aine, mis sisaldab väga vähe vabu laengukandjaid.

Elektrivool - lanegukandjate suunatud liikumine.

Vaba laengukandja - aines liikumisvõimeline laetud osake.

Voolutugevus - füüsikaline suurus, mis näitab, kui suur laeng läbib ajaühikus juhi ristlõiget. Tähiseks on I ja ühikuks on 1 A. (Kalev Tarkpea, Henn Voolaid "Elektromagnetism", 2013)

Ampermeeter - mõõteriist voolutugevuse mõõtmiseks.

Elektriline pinge - elektrivälja kahe punkti potentsiaalide vahe. Tähiseks on U ja ühikuks 1 V=1 J/C.

Voltmeeter - mõõteriist pinge mõõtmiseks.

Vooluallikas - elektrotehnikas elektrienergia allikas. (Vikipeedia, 2016)

Ohmi seadus - voolutugevus juhis on võrdeline juhi otstele rakendatud pingega. I=U/R, R - juhi takistus.

Elektritakistus - füüsikaline suurus, mis iseloomustab juhi omadust avaldada elektrilaengute liikumisele takistavat mõju. Tähiseks on R ja ühikuks 1 Ω (oom).

Reostaat - muuttakisti, mille takistus on sujuvalt või astmeliselt muudetav. (Vikipeedia, 2016)

Elektrivoolu töö - füüsikaline suurus, mis on arvutatav valemist A=qEd, kus E on elektrivälja suurus ja d nihe.

Püsimagnet - olemuslikult magnetvälja omav keha.

Magnetväli - laetud osakeste liikumisel tekkiv jõuväli.

Elektromagnetväli - elektromagnetilist vastastikmõju vahendav ühtne väli. 

Valgusallikas - keha, mis muudab mingi teise energialiigi valguseks.

Valguskiir - joon ruumis, mis näitab valgusenergia levimise suunda.

Valguse sirgjoonelise levimise seadus - ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt.

Valguse peegeldumise seadus - langemisnurk ja peegeldumisnurk on võrdsed.

Valguse murdumise seadus - langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on jääv suurus.

Lääts - läbipaistev keha, mille pindadeks on kõverpinnad.

Kumerlääts - lääts, mis on keskelt paksem kui äärtest. Ka koondav lääts.

Nõguslääts - lääts, mis on keskelt õhem kui äärtest. Ka hajutav lääts.

Fookus - kumerläätsele langevate paralleelsete kiirte lõikumispunkt pärast läätse läbimist.

Fookuskaugus - fookuse või näiva fookuse kaugus läätse keskpunktist.

Läätse optiline tugevus - füüsikaline suurus, mis on võrdne fookuskauguse pöördväärtusega. Tähiseks on D ja ühikuks on 1 dpt (dioptria)= 1/m

Tõeline kujutis - kujutis, mida on võimalik tekitada ekraanile.

Näiv kujutis - kujutis, mida me silmaga näeme, kuid ekraanile tekitada ei saa.

Valguse spekter - kujutis, mis tekib valgest valgusest läbi klaasprisma. (Kalev Tarkpea, Henn Voolaid "Elektromagnetism", 2013)

Välja on jäetud aatomi- ja universumiõpetus, kuna seda teemat eraldi enam põhikoolis ei käsitleta. Samuti ka mõned mõisted on jäetud vahepealt välja. Sulgudes on mõistete allikad, ning kui mitu mõistet on järjest samast allikast, siis on allikas viimase mõiste järel, mis antud allikast pärineb.

 

Õhupall

Neljapäeval oli meil külas uus õppejõud Kristel Uiboupin. Esmalt rääkisime veidi mõistetest, formaalõpe, mitteformaalõpe jne. Kõik nad kahel järgneval pildil.

Esmalt arutasime esimesel pildil olevate mõistete sarnasuste ning erinevuste üle. Kirjutan üles mõisted, et oleks parem jälgida: formaalõpe, formaalharidus, informaalne õpe, mitteformaalne õpe, mitteformaalne keskkonnaharidus.

Formaalõppe ja -hariduse vahel sai loodud selline seos, et formaalõpe on formaalhariduse üks osa. Formaalõppe mõiste kirjeldab, kuidas formaalharidusasutustes õpet läbi viiakse. Informaalne õpe eristub kõikidest mõistetest selle tõttu, et selle puhul pole tegu teadvustatud õppeprotsessiga, vaid see toimub juhuslikult ja võimalik, et õppija ei teadvusta seda endale mitte kunagi, et midagi on juurde õpitud. Sarnane mõiste on igapäevaelust ilmselt "kogemused", võimalik, et isegi sünonüüm. Mitteformaalne keskkonnaharidus liigitub aga minu arvates pigem mitteformaalse õppe mõiste alla ning on lihtsalt spetsiifiliselt keskkonna valdkonnaga seotud. Üldiselt mitteformaalse õppe sarnasus formaalõppega on see, et need mõlemad on teadvustatud õppeprotsessid, kuid mitteformaalne toimub väljaspool koolikeskkonda, õpetamine ei pruugi olla peamine eesmärk (kuid üheks eesmärgiks ta kindlasti peab olema), see on vabatahtlik, seda võivad läbi viia professionaalid, kui ka vabatahtlikud ja omaealised. Arusaadav on ka selge erinevus mõistete formaalõpe, informaalne õpe ja mitteformaalne õpe vahel, sest on pärit samast allikast (Eesti elukestva õppe strateegia 2020, Tallinn 2014). Siiski on kõigi mõistete puhul leitav ka teatud ühisosad ning õppejõud tõi välja hea mooduse kuidas neid võrrelda: Venni diagrammid.

Teise lehe mõisted - projektõpe, aktiivõpe ja huviharidus - on pigem hästi eristuvad sisu poolest. Toon välja olulisemaid tunnuseid nende kohta. Projektõppe eesmärgiks on leida lahendus mittestandardsele ülesandele, oluline on meeskonnatöö, ühekordne üritus, oluline on "käegakatsutav" väljund. Aktiivõppe liigitub nii formaalõppe kui ka mitteformaalse õppe alla. Rakendada saab seda mõlemal puhul. Olulised tunnused on: õppija aktiivne kaasamõtlemine, ise tegemine, uurimine, katsetamine ja kindlasti ka järelduste tegemine ja analüüs. Huviharidus pigem on selline omaette hariduse osa, kuhu alla kuuluvad näiteks muusikakoolid, spordikoolid, teaduskoolid ja muu. Selline omaette üksus, mis täies mahus ja võlus jääb minu mõistusele veel veidi segaseks ja kättesaamatuks.

Edasi rääkis õppejõud meile veidi ühest projektõppest. Lühikirjeldus kättesaadav järgneval lingil: https://www.balloonchallenge.org/teams/299 . Ehk siis eesmärgiks oli ilmastikuolusid jälgiv õhupall kõigepealt ehitada ning see lendu saata. Projektis osalejad tegid seda koostöös kooliõpilastega, tehes neile palju töötubasid ja andsid neile uuriva sisuga ülesandeid, mida lahenda. Väike video ka lennust: https://www.youtube.com/watch?v=Lnqit3T8rhk .

Õhupalli teemaliste ülesannetega ka jätkasime. Kahel leheküljel saime infot õhupalli lennutamise kohta: http://predict.habhub.org/#!/ ja http://randomaerospace.com/Random_Aerospace/Balloons.html#widget13 . Esimesel lehel siis sisestades algkoordinaadid, lennutamise kella ja kuupäeva, ülesmineku kiiruse, katki minemise kõrguse ja allatuleku kiiruse, ennustab simulaator, kuhu pall maandub. Meil õnnestus pall lennutada pärast mitmeid katseid Saaremaalt Ruhnule erinevaid tingimusi muutes. Esialgu lendas pall Tartust Venemaale. Teisel lehel saab valida erinevaid õhupalle (õhupallid on toodetud just selleks otstarbeks) ning samuti saab erinevaid muutujaid varieerides õhupalli lennu kohta infot saada. Näiteks mis gaasiga õhupall täidetakse, kui suure lasti ta üles viib ja mis kiirusel ta stardib.

Tutvusime veidi ka ainega LOFY.01.069 Välitööd koolifüüsikas (1 EAP), mille vastu tekkis huvi ja selle realiseerumise kohta selgub info järgmise sügissemestri ainetele registreerimise ajal.

Oli väga huvitav tund ja tekkis koheselt ka mõte, et projekte ja aktiivõpet saaks läbi viia isegi matemaatika tundides. Näiteks seostades omavahel füüsika projekti ja selle jaoks vajalikud arvutused ning ennustused saab teha matemaatika abil. Projektide läbiviimise puhul on oluline enda aktiivsus ning selle mõtteteraga tänaseks ka lõpetan!

Soojusvalgus

Viimasel seminaril siis tegime paar soojusõpetuse teemaga seonduvat katset, põhivahendiks kalorimeeter ja termomeeter. Aga enne veel, kui alustasime katsetega, siis tutvusime ühe huvitava elektroonilise mõõteriistaga või õigemini aparaadiga, mille külge saab ühendada mõõteriistasid. Selle aparaadi abil saab siis tulemusi tõlgendada ja anda sensoritele käsklusi, kuidas nad mõõdavad ja palju muud. LabQuest Vernier andmekoguja ja -töötleja. Sellest aga lähemalt pärast 15. detsembrit, kui teeme sellega mingeid huvitavaid katseid.

Soojusõpetuse katsed aga nüüd. 

1. katse. Kirjeldus: Mõõdame vee temperatuuri keedukannus. Seejärel paneme vee keema ning võtame aega nupule vajutusest keemaminemiseni. Samal ajal ise arvutame, kui kaua võiks selle jaoks aega minna. 

Meie tehtud katses olid teada järgmised andmed: c(vesi)= 4200 J/(kg*K) N=1200 W , temp(alg)=21,3°C , V= 1 dm³

Seega saame välja arvutada valemitest Q=cmΔtemp ja N=UI=A/t vee keema minemiseni kuluva aja eeldades, et kogu töö läheb soojendamiseks ehk Q=A. Avaldades aja saame valemi t=A/N ehk t=Q/N. Arvutame välja soojushulga (lisamärkusena, kuna Celsiuse ja Kelvini skaalal on sama tõus ning me kasutame ülesandes temperatuuride vahet, siis pole vaja temperatuuri teisendada): 

Q=4200 J/(kg*K)*1 kg*(100-21,3)*K=330450 J.

ja aja t=330450 J/1200 W= 4 min 35 s. Katsetulemuseks saime, et vesi läks keema 4 minuti ja 41 sekundiga ehk erinevus 6 sekundit. 

Soojusõpetuse põhivalem Q=cmΔT.

2. katse. Kirjeldus: Valame kalorimeetrisse veidi külma vett ning selle peale kuuma vett. Mõõdame lõpptemperatuuri ning samal ajal ka arvutame selle, kontrolliks kas jõuame sama lõpptulemuseni. Valemi tuletus- ja arvutuskäik:

3. katse. Kirjeldus: Valame kalorimeetrisse külma vett ning paneme selle sisse kuumad mutrid. Mõõdame lõpptemperatuuri ning arvutame selle abil mutrite erisoojuse.

 Arvutused:

 

Seekordsed katsed olid huvitavad just seetõttu, et sai palju ise teha ja n-ö käe külge panna. Varasemalt on ikka nii olnud, et katseid teeb õppejõud ning auditoorium vaatab lihtsalt pealt. Seekord aga võtsime kätte ja tegime ise, koos arvutuste ja muuga. Samuti oli huvitav esmakordselt tutvust teha mõõteseadeldisega, millega juba ootan 15ndal detsembril töötamist. Loodan, et jõuame ka elektriosa veel enne lõppu.

Soojus on elu

Esmalt alustan jällegi mõistetest: gaasi, vedeliku ja tahkise ehituse mudelid: soojusliikumine, siseenergia, aineosakeste ja temperatuuri seos, termomeeter. Soojusülekanne: soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, soojushulk, keha soojendamiseks kuluv soojushulk, kalorimeeter, termos; soojusülekande suund; soojusbilansi võrrand. Aine agregaatoleku muutused: sulamine ja tahkumine, sulamissoojus, aurumine ja kondenseerumine, keemissoojus.
Link asjalikule õpikuallikale: http://opik.fyysika.ee/index.php/book/view/40#genericSection4005 . Alates sellest peatükist siis algab vastavas õpikus soojusega seonduv. Õpik tundub, et mõeldud gümnasistidele õppe- ja abimaterjaliks.

Teiseks proovin anda ülevaate mõningatest mõistetes.

Allikas:http://www.wikiwand.com/et/Keemiline_plahvatus (30.11.2016)
Pildil siis ülevalt alla näha kuidas on aineosakesed aines erinevates agregaatolekutes.
Soojusülekanne toimub ühelt kehalt teisele või ühelt ainelt teisele vms ehk molekulisisene see ei tohiks olla, vaid selleks on vaja ka midagi/kedagi teist. Erinevused tulenevad sellest, kui hästi ained ise soojust juhivad, näiteks metallid üldiselt juhivad väga hästi soojust. Seda tunneme, kui puudutame raudposti kuumal ilmal ning tunneme, et see on külm. Nähtus/tundmus on põhjustatud sellest, et raud hea soojusjuhina juhib soojuse meie käe juurest mööda ennast minema ning teeb seda kiirelt ja pidevalt. Samas puitu katsudes me sellist efekti ei taju, sest puit pole üldiselt hea soojusjuht. Soojusülekanne iseenesest toimub soojemalt kehalt külmemale reeglina. Seda reeglit minu arvates keegi rikkuda pole veel suutnud, kuid kui on, siis huvitaks see ka mind. See vist ka termodünaamika üks seadustest. Neid on kokku kolm ja neid väga põhjalikult siin kirjeldama ei hakka.
Oma sõnastus ja mälu. I seadus: deltaS=Q+A ehk siseenergia muut on võrdne keha soojushulga ning välise töö summaga.
II seadus: suletud süsteemis entroopia kasvab.
III seadus: seda isegi ei mäleta, Wikipedia andmetel on see järgmine: absoluutsel nulltemperatuuril on entroopia võrdne nulliga.
Kuna neid põhikoolis väga ei käsitleta ning ka entroopia mõiste tundub paras hookus-pookus, siis jätan ka need käsitlemata.

Paar võrrandit veel sulamissoojuse, keemis- või aurustumissoojuse (võib ka tahkumissoojus ja kondenseerumissoojus) kohta leiab järgnevatelt piltidelt, mis sisaldab ka väljavõtet õppekavast.

Esimesel pildid siis näha soojushulga arvutamise seost Q=mc∆t , kus Q on soojushulk, m on aine mass, c on aine erisoojus ja ∆t on temperatuuri muut. Veel aurustumise ja sulamise kohta kaks valemit vastavalt: Q=Lm ja Q=λm. Kus L on aine sulamissoojus ja λ aine aurustumissoojus. Need peaks iga aine kohta olema spetsiifilised. Kolmas valem selles lauses Q=rm käib aine kütteväärtusel erineva soojushulga kohta ehk valemis r tähistabki aine kütteväärtust. Ühikute kohta vaid nii napikest, et soojushulga ühikuks on sama, mis töö ühikuks - J (džaul). 
Veel kaks huvitavat agregaatoleku muutust, millest olen kuulnud, kuid pole hästi kursis on tahke->gaasiline ja vastupidi. Vastupidine variant vist härmatumine ja tahkest gaasiliseks sublimeerumine võib-olla. Nende kohta miskit rohkemat infot ma ei kavatse anda.

Katsekirjeldusi:
1. katse. Täispuhutud õhupall vedelasse lämmastikku. Ained tõmbuvad külmas kokku, seega on näha, et natuke aega õhupall seal seistes on praktiliselt täiesti kokku tõmbunud ning õhu käes jällegi hakkab tasapisi sulama.
2. katse. Vedel lämmastik plasttopsis ning plasttops vette. Lämmastik topsis hakkab intensiivselt keema, sest tundub, et vees soojeneb ta tunduvalt kiiremini.
3. katse. Tegime küll tunnis, kuid rohkem seotud rõhuga ja mehaanika peatükiga. Veidi täispuhutud õhupall tehislikku vaakumkeskkonda ning seal sees ta paisub. Seetõttu, et rõhk tema ümber väheneb ning õhk palli sees võtab suurema ruumala. Seotud isotermilise protsessiga, kus temperatuur jääb samaks, kuid rõhu vähenedes ruumala käitub pöördvõrdeliselt ehk suureneb. Ka seda protsessi õpitakse soojusõpetuse all, kuigi vist gümnaasiumis.
4. katse. Vedel lämmastik vaakumisse, kus ta hakkab keema. Kuid keemiseks vajamineva energia tõttu ta moodustab jääkorgi enda peale. Mingi aja möödudes lämmastik ise tahkub täielikult, sest keemine nõudis hoopis nii palju energiat, et ta otsustas külmuda. Atmosfääri rõhu toimel lämmastik jällegi veeldub koheselt. 
5. katse. Plahvatuse katse. Vedel lämmastik valada plastpudelisse ja kork kõvasti peale. Seejärel visata ta vett täis kannu, et ta kiiremini soojeneks ja kiiremini suure rõhu pudelisse tekitaks. Suure rõhu tulemusena ta varsti-varsti plahvatab, seetõttu peaks kannu peale viskama veel midagi suuremat kinnist, et ta kildudena laiali ei lendaks ja meid ruumisviibijaid ei vigastaks.
Katsekirjelduses olevaid protsesse ei tasuks tõepähe võtta, täiesti võimalik, et asjad toimivad hoopis teisiti, kui kirjeldatud.

Praktikumis tegime ka tunnijaotuskava, minu oma sai järgmine:

Õppisin palju uut soojusõpetuse kohta ning ka seda, et soojusõpetuse kohta on veel mul õppida palju uut. Ehk teemade ring, mis on minu jaoks tegelikult praegu müsteerium, kas siis arusaamise või kehva mäletamise tõttu, suurenes. Praktikumi ülesehitus oli jällegi eelnevatest veidi teistsugune, kuid enam-vähem töötas. Vahepeal muutus liiga uimaseks, kuid saime hakkama. Muidugi nagu ikka, katsed olid lahedad.

Lõppu väike sooja(külma)teemaline laul: https://www.youtube.com/watch?v=6bbuBubZ1yE

Olge mõnusad, tšau!